Koguma ei pea ainult münte, marke, kupüüre ja kõike seda, mis mahub albumisse või vitriini. Koguda võib ka näiteks jalgrattaid…
Keskkoolis oli mul mõnda aega rattaks Start Sosse. Ratta kinkis mulle lähedane peretuttav ja ma sain seda nautida täpselt senikaua kuni see ära varastati. Rohkem mul kokkupuuteid võistlusratastega ei olnud. Küll aga tundsin läbi ja lõhki “meestekat”, ühe sellise ehitasin endalegi ning ilmselt saime tollal hakkama ka kõigi teiste rataste parandamisega. Tüdrukul, kellega käima hakkasin ning kellest sai hiljem minu abikaasa, oli keskkoolis Turist. Isa kingitus. Just sellest rattast sai kõik alguse.
Abikaasa ratta saime taas enda valdusse palju aastaid hiljem kui juba maal elasime ja otsustasime selle kaasajastada. Kui esimene katse ei andnud soovitud tulemusi, maandusime lõpuks Türi Rattapoes. Seal läbis ratas põhjaliku uuenduskuuri, muutus kaasaegseks, naiselikuks ja tänu lühikesele stem’ile ja sirgetele lenksudele ka minu suhteliselt lühikesele abikaasale kasutatavaks. Nähes naist nii ägeda rattaga, otsustasin ka endale ühe sellise hankida.
Minu esimesteks (kollektsiooni)ratasteks olid roheline Turist ja hall nimetu nõukogude sportratas. Ma isegi ei mäleta kust ma need täpselt hankisin. Hallil rattal käisin järgi igatahes 150 km kaugusel. Kuigi katsetasin ka Rootsi rohelise sõjaväerattaga, kuulus mu sümpaatia mingil arusaamatul põhjusel just nõukogudeaegsetele sportratastele. Kohe alguses langetasin ka otsuse, mis on siiani jäänud muutmata, et endale ehitatud rataste raame ma ei uuenda ega muuda mingil moel. Kõik muu vahetamist vajav aga tuleb kas korda teha või kaasajastada. Ja nagu ikka sellistel puhkudel on lõpuks peale jäänud kaasajastamine, sest tänapäevaseid juppe on lihtsam hankida ja seega ka remontida. Samuti peavad need paremini vastu kui nõukogudeaegsed lahendused. Peamiselt seetõttu nägid kaks esimest ratast välja pigem lihtsakoelised ja tagasihoidlikud, jättes varju “kapoti all” tehtud muudatused.
Kindlasti pean ära mainima, et vaatamata kavatsustele ei ole ma ühtki oma ratast teinud ise. Kõik need on valminud Türi Rattapoes omanik Aleksandri käe all. Kuigi lõplik viimistlus ja detailid on olnud Sassi otsustada, paneme kontseptsiooni koos paika. Viimased hooldused on ratastele teinud aga hoopis Koeru rattaspets Mart, kelle korrektsus ja täpsus on muljetavaldav!
Keskjooks koos pedaalidega sai siiski vahetatud kaasaegse vastu.
Ühekäiguline, kõik jooksud vahetatud. Vanast rattast jäid raam, sadul ja pakiraam. Hiljem vahetasin selle ratta õepojaga aga sellest allpool.
Aga süües kasvab isu ja tekivad uued ideed. Kuigi alustasin Turisti(de)ga, oli kange tahtmine saada endale legendaarne Start Sosse, mille üheks suureks eeliseks oli värvivalik, miinuseks aga kokkupressitud ja sportlikult väike raam. Ostsin erinevaid rattaid, mõnega läksin alt, teistega mitte. Altminekuga pean silmas kõverat raami või esiharki, mis nii mõnegi ilusa ostu sundis kõrvale jätma aga mida asjatundmatu ostes tihti vaadata ei oska.
Muu hulgas sattusin müügikuulutusi sirvides peale imeilusale rohelise raami ja kollaste detailidega juba ümberehitatud Start Sossele. Kuna olin kinni oma “rikkumata raami” kontseptsioonis, tõrkus mõistus seda endale soetamast aga ei keelanud kinkimast õepojale. Tagantjärele oli see tark otsus, sest õepoeg otsustas kasvada 190 sentimeetrit pikaks ning me tegime vahetuse. Tema sai minu suure raami ning hea jooksuga halli Turisti, mina aga tema edeva rohelise Start Sosse. Selleks ajaks oli minust saanud juba Start Sosse fänn.
Sellel rattal saab tagaratast ümber pöörates muuta vabajooksu fikseeritud-jooksuks.
Kahe aasta jooksul valmiski Türi Rattapoes kolm Start Sossed.
Esimene neist oli pisut roostes tumesinise raamiga ühekäiguline ratas. Ülespoole suunatud sarved on ülimugavad ning annavad raamile avaruse ning sobiva pikkuse. Jätsin keskjooksu ja rihmadega pedaalid omaaegset välimust taotledes vahetamata, mis oli selles mõttes viga, et sain ratast kasutada ainult kindlate jalanõudega. Kuna ratas on väga vaikne ning hea käiguga, võtsin hiljem rihmad ära, et saaksin seda igapäevaselt kasutada.
Teine Start Sosse sai lilla, välimuselt veelgi ägedam aga peamiseks erinevuseks oli siiski kõigi liikuvate põhjalik kaasajastamine. Vanast jäi sõna otses mõttes raam ja hark, kõik muu läks vahetusse. Taaskord ühekäiguline, mõnusate ülespoole suunatud sarvedega aga kitsaste rehvidega, mis on ideaalsed asfaldil aga väga ebamugavad kruusal. See ratas on saanud väga vähe kasutust, sest suurele teele jõudmiseks tuleb mul läbida 1 km rehve lõhkuvat kruusateed.
Kolmanda Start Sosse jaoks oli mul vaja kuldset raami, sest selle soovisin taastada nö. võidusõiduratta põhimõttel. Allapoole suunatud sarved, raami küljest vahetatavad käigud, kitsad võidusõidu rehvid. Kui eelmistel ratastel jäi kaelakausid vanad, siis sellele said ka need uued. On pisut kahju, et ma selle rattaga ei saa sõita niipalju kui tahaksin. Ikka selle neetud kruusateelõigu pärast…
Vahepeal andsin oma esimese ratta, rohelise Turisti, pojale, kes sõidab sellega tänaseni. Ägeda ratta kinkisime ka õetütrele. Talle õnnestus hankida korralik kuldne Start Sosse raam, mis sai Türi Rattapoes külge uued jupid ja valged detailid. See on üks ilusamaid rattaid, mis on minu käest läbi käinud, sest raam oli sisuliselt kahjustamata. Täna peaks ratas olema kasutuses Pärnus, kus õetütar ajutiselt elab. Pole vist paremat kohta rattaga liikumiseks…
Et see ratas tõepoolest oma erilisel moel silma torkab, demonstreerib asjaolu, et ühel päeval leidis õetütar selle külge kinnitatud eesti ja venekeelse ostusoovi tekstiga “Tahan Osta Jalgratta” ning ostja kontakti. Ostusoov oli jäetud kirjutatuna tootesildile, mis omakorda kinnitab, et ratas kutsub ennast märkama ning miks mitte ka endale soovima. Ei pea vist mainima, et ratas jäi müümata.
Uue ratta sai ka tütar. Tema Start Sosse pole küll kuldne vaid roheline, see eest aga kuulus raam Theo Aasale, kes oli 1990-1998 Türi linnapea, hiljem ka Järva maavanem ja tegeles muu hulgas põhjalikult ka (ratta)spordiga.
Viimane ratas mille endale teha lasin ei olnud Start Sosse vaid hoopis Sputnik. Taaskord tähendab suurem raam suuremat sõidumugavust aga erineb see ratas teistest eelkõige oma oranzi värvi ja rummusisese käiguvahetaja poolest. Käike saab vahetada lenksult ja ratas jookseb imehästi. Selle rattaga on suvel väga mõnus ujumas käia.
Kuigi viimasel ajal on rattaehitus soikunud, käin aeg ajalt erinevates keskkondades vaatamas rataste müügikuulutusi, teen sobivatele pakkumisi kuid ei pinguta väga üle. Eks nende ratastega ole nii, et teha/osta võib neid lõputult aga kuskil tuleb neid ju ka hoida ja päeva lõpus tahaks nendega sõita. Ostetakse peamiselt raame, mille linnamehed siis ägedateks ühekäigulisteks ümber ehitavad. Korra sattusin nii peale ühele valgele juba ümberehitatud Start Sossele, mis oli müügil patuselt soodsa hinnaga ja tuli seepärast endale soetada. Selgus, et omanik oli Eestist lahkunud ja realiseeris sõbra abil oma Eestisse jäänud ning kasutuks osutunud esemeid. Ka see uhke linnaratas on nüüd minu kogus.
Palju sellised rattad maksavad? See sõltub meistrist ja tellija valikutest. Raamidoonoriks ostetud ratas võib maksta paarikümnest eurost sada+ euroni. Tegemine ja jupid 300-500+ eurot. Samas eelmainitud roheline valmisratas läks mulle maksma ca 200 eurot ja viimane valge pisut üle 100 euro. Kuid kindlasti on nende rataste omahind kordi kõrgem, millest järeldub, et selliste custom made valmisrataste müük järelturul pole rahaliselt tihti otstarbekas. Türi Rattapoes valminud kõige kallima ratta hind on samuti ca 400€ (+raam) aga kindlasti saab teha veelgi kallimalt.
Lisaks eelpoolmainitud projektiratastele on mul veel 1996 (!) aastal ostetud ja sel kevadel laitmatusse sõidukorda seatud Scott Kokomo, Bottechia naistekas ja Merida laste maastikuratas. Kasutame kõiki oma rattaid regulaarselt, käime abikaasaga ujumas (ca 10 km), vahetevahel ka poes (ca 16 km) ja kui avaneb võimalus, sõitmas kodust kaugemal. Nii on ka tehtud kulust praktilist rõõmu. Näituseks ja inspiratsiooniks meie (2023) suvine rattaretk kui külastasime Altjat ja Käsmut. Abikaasa sõidab oma Turistiga, minul on rummusisese käiguvahetajaga kolmekäigune Sputnik.
