Facebook kasutaja HomoDetectus nime taga peitub üks Eesti hobidetektorist, kes oli nõus jagama oma hobi tausta ning motiive.
Kogumise olemus
Olen oma elu jooksul kogumisega erineval moel kokku puutunud ja tundub, et pisik on päritud. Põhikoolis kogusin marke, hiljem münte. Täiskasvanuna postkaarte koguma hakates sukeldusin päris sügavale ning viimastel aastatel olen vahelduva eduga püüdnud kursis olla erinevate kogumisvaldkondadega.
Kuigi kogumine nähtusena pole maailmast kuhugi kadunud, vastupidi, tundub hoopis tuure koguvat, olen enese jaoks täheldanud selles valdkonnas toimunud olemuslikku muutust. Kui varem tähendas millegi kogumine pingutust, otsimist, suhtlemist ja leidmisrõõmu, piisab tänapäeval rahast. Eks see on alati olnud nii, et hea asja saab parim pakkuja. Kuid avatud maailm, erinevad suhtluskanalid ja ostukeskkonnad võimendavad parima pakkuja rolli sellisel määral, et peaaegu mistahes tipptasemel kogu on ressursi olemasolul võimalik endale lihtsalt osta. Ka esemete väärtuse tuvastamine on erinevate andmebaaside näol tänapäeval imelihtne.
Küsimus ei ole selles, kas see kõik on halb või hea. Minu jaoks on küsimus üllatusmomendis, määramatuses, teadmises, et hea kogu tähendab ka parasjagu õnne ja juhust. Seepärast olen viimastel aastatel pööranud pilgu just selliste kogumisvaldkondade poole.
Tagasi juurte juurde
Üks minu kogudest koosneb leidudest, mis on pärit ühe, mitte just väga vana, küla piiridest. Ütlen üldistavalt “kogu” seetõttu, et sellesse kuuluvad kõik mõtestatud ja mingit väärtust omavad esemed lisaks müntidele. Näiteks nööbid, haavlid, sõrmused, pandlad, ripatsid, hobuseriistade kaunistused, zetoonid, võtmed, hülsid, plommid ja muidugi mündid, mündid, mündid.
Sellise kogu omandamiseks on ainult üks viis – detektorism ehk metallidetektoriga metallist esemete otsimine vee- ja maa-alal. Kuid ainult metallidetektorist jääb Eestis väheks! Olgu öeldud, et seadus näeb ette selleks spetsiaalse koolituse läbimise, mille tulemuste alusel väljastab Muinsuskaitseamet nimelise otsinguvahendi loa. Ja ka see pole veel kõik, lisaks tuleb iga legaalne otsing kooskõlastada Muinsuskaitseameti ning maaomanikuga. Minul on koolitus edukalt läbitud ja otsinguvahendi luba olemas.
Mis mind detektorismi juures köidab
Mis mind detektorismi ja eriti piiratud alal toimuva detektorismi puhul köidab, on tulemuseks oleva kogu täielik sõltuvus nii otsija oskustest, teadmistest kui ka juhusest. Isegi tipptasemel seade ei määra kõike, sest sealt kuhu keegi midagi kaotanud ei ole, pole võimalik midagi leida. Tihti tulevad põnevad esemed välja kohtadest, kust neid leida ei oska ja vastupidi. Deduktiivne mõtlemine samaaegselt toimib ja ei toimi. Mingis mõttes tuleb unustada tänapäevased mõtlemiskategooriad ning keskendada tähelepanu “ajatutele” nähtustele nagu seda on näiteks pinnavormid, mis kas soodustasid või takistasid liikumist, ehitamist, loomakasvatust jne. Ja ikkagi mängib juhus rolli näiteks sukanõela näol, mille perenaine on üle põllu minnes kaotanud.
Mind ei köida hobidetektoristina leidude rahaline väärtus ja seda seetõttu, et otsin valdavalt oma koduküla piirides, mistõttu on iga leid küla ajaloo mõistmisel hindamatu tähtsusega. Kõik mõtestatud leiud säilitan ning hinnalisemad varustan asukohainfoga, et säiliks ülevaade külapõhisest leiumustrist. Muidugi pole ma kaotanud lootust leida rahapada või midagi, millel oleks reaalne ajalooline ja sellest tulenev rahaline väärtus aga see on pelgalt unistus. Kui midagi sellist peaks aga siiski juhtuma, seisaksin silmitsi tõsise dilemmaga anda see üle riigile või jätta endale. Küll mitte uue auto ostmiseks vaid kogu kui terviku säilitamiseks.
Aga ega unistus rahapajast pole ainus. See on vast kõige suurem ja abstraktsem, kõige paremini kõrvalseisjale mõistetav. Selle kõrval on mul ka väiksemaid unistusi, näiteks hõbeehte või kuldmündi leidmine. 🙂 Teadmine, et ei unistuste täitumine ega kogu täienemine ei sõltu minust, paneb mind veelgi rohkem pingutama ning loob nii kogumisele “ainuõige” meeleolu – juhus üle kavaldada.
Ilusad õhtud, ilusad vaated ja kehaline koormus on ka midagi väärt.
Inspiratsiooni allikad
Tänapäeval on hobidetektorismiga tegelemiseks inspiratsiooni leidmine imelihtne. Sotsiaalvõrgustikest võid õigete märksõnadega leida mitmeid gruppe, universaalseid ja otsinguvahendi põhiseid. Ise kasutan Minelab metallidetektorit Equinox 600 ja olen seetõttu ennast registreerinud vastavates gruppides. Eesti grupist siiski lahkusin, sest selle grupi ühe administraatori arvates on Eestis ainult kaks tõsiseltvõetavat detektoristi, ülejäänud on tühikargajad.
Samuti on Eesti keeles välja antud põnevaid raamatuid, millest paar tükki on saadaval ka SAFE e-poes. Näiteks “SENDID JA SANDID. KAHE DETEKTORISTI PÄEVIK.” on raamat kõikidele ausatele detektoristidele ja Eesti ajaloost huvitatud maaomanikele, mis kirjeldab hobidetektorismiga seotud rõõme ja muresid. Samas kui raamat “SESTERTSIST SENDINI. 2000 AASTAT RAHA EESTIS” annab ülipõhjaliku ülevaate Eesti mündiajaloost kogu selle kirevuses!
Inspiratsiooni otsides tasub aga olla ettevaatlik. Erinevates riikides on erinev seadusandlus ning ka maapõue leiud on jaotunud maailmas ebaühtlaselt. Kohalike seadustega mittearvestamine võib endaga kaasa tuua kokkupõrked maaomanike, politsei ja Muinsuskaitseametiga. Liiga suurte ootustega otsima minek võib jällegi lõppeda kiire läbipõlemisega. Ise olen õppinud välja minema teadmisega, et päev saab oma hinnagu alles tagasi kodus olles ja kotti tühjendades. Omaette väärtuseks on väljas olemise ja liikumise kogemus.
Lõpetuseks olgu toodud väike ja suvaline valik leitud esemeid. Valdkond, mis fotodel kõige vähem tähelepanu saab kuid mis leidude hulgas on enim esindatud, on metalliprügi. Otsimisega alustades arvesta, et kaevad välja loendamatu koguse pudelikorke, vaktsiinikapsleid, traati, naelu, konservikarpe jms. Tuletan ka meelde, et tegemist on ühe küla leidudega, mistõttu tuleks neid käsitleda eelkõige sellistena. Piiratud territooriumil tegutsedes saab leida ainult neid esemeid, mis sinna on kaotatud! Huvi korral võid jälgida ka HomoDetectus Facebook lehte.
